Puhkus Balil- UBUD

Heipa Hei

Mõtlesin, et panen kirja ka meie tegevused Bali matkast. Tean, et reis oli küll päris tükk aega juba tagasi, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Nimelt alustasime oma seiklust Sydney lennujaamast, 21.augustil. Sõit kestis kokku 6h Sydneyst-Denpasar (Bali).

20180828_202615

Kui nüüd aus olla siis seiklus hakkas juba kuuaega enne kui lend sinnamaale oli. Nimelt enamasti üks kuu enne, kui meil minek oli, kuulsime, et Balil jälle on vulkaan aktiivne ning kõik lennujaamad kinni jne. Eks ikka muretsesime, kas ta rahuneb maha selleks ajaks kui meil minek on. Õnneks see vaibus suht ruttu ära ja ei olnud hullu. See polnud kõik! Nimelt kuskil nädal või kaks enne meie reisi hakkasid Bali naabersaarel Lombokil tugevad maavärinad ning ka paar maavärinat oli ka Bali enda saarel. Lombok kahjuks oli/on suht ära hävinenud. Kuid hoidsime pöidlaid, et meiega miskit ei juhtuks ja reisi sellest ära ei jätnud. Nädal enne meie minekut oli ka tsunaami hoiatus, kuid õnneks seda ei tulnud ja võin etteruttavalt öelda, et reis möödus looduskatastroofide vabalt meie jaoks.

Balile jõudsime siis 21. augustil päevasel hetkel. Niikui lennukist maha saime, oli terve kari kohalikke mehi karjumas “Taxi Taxi” ja nad ei jätnud rahule! Kõndisid sul koguaeg järel ja karjusid suvalisi hindasid. Kuna me olime juba arvestanud, et taksoga me seal sõitma ei hakka, kuid kasutame hoopis sellist äppi nagu “Grab”, mis on kui aasias tegutsev uber. Lisaks sellele olid hinnad sellega kõvasti soodsamad. Näiteks ühed tuttavad kellega koos olime Balil, aga nemad jõudsid päev varem. Nad olid kahekesi ja võtsid takso ning neil läks Ubudisse maksma 18€ ning meie olime kolmekesi ja maksime 12€ niiet raha võit ikkagi.

Aga nagu eelnevalt siis mainitud, meie esimeseks sihtkohaks Balil oli Ubud. See linnake on populaarne oma riisipõldude, jooga ja rahu poolest. Neid esimest kahte sai nährud/tehtud aga no rahulik see linnake küll nüüd polnud. Täitsa ülerahvastatud ja baarid-poed-söögikohad üksteise külje all. Jah, see võis olla rahulikum kui teised linnad aga rahust on meie arusaam erinev. Kuid ei saa öelda, et me ei oleks rahulikke kohti Ubudis leidnud, leidsime ikka!

Ööbisime sellises hotellis nimega Gusti´s Garden 2 Guest house. Minuarust oli hotell ideaalse koha peal. Ta oli täielikuses vaikuses, rõdult oli näha riisipõlde, tänava müra polnud kuulda absoluutselt, kuid! täpselt kõige möllu sisse kõndisid ainult 3-5 minutit. Tuba ise oli väga ilus ja puhas. Aga kui esimese öö olime ära ööbinud, küsis hotelli omanik meilt, kas me tundsime öösel maavärinat, et lõunas oli olnud aga oli olnud ka õrnalt ubudini tunda olnud. Aga me küll millestki aru ei saanud, ju siis magasime nii sügavalt.

20180822_082237

Külastasime Monkey Forest-it. Mis see endast kujutab? See on park, kus elavad vabaslooduses ahvid. Neid toidetakse ja nende eest kantakse hoolt, et nad ikka seal olla tahaksid. Toita ahve ise ei tohi ega ka mitte puutuda. Kuid nad on ise väga julged ja tulevad sulle ligi. Nii ka hüppas üks Aimarile peale. Pildistamise käigus. Aga nagu teada, on nad suured vargad, niika see ahv üritas prille peast ära krahmata, õnneks selleks korraks läks ahv tühjade kätega minema.

Lisaks võtsime ette raske matka Mt. Baturi otsa. Batur ise on tegelikult vulkaan, mis on 1717 meetrit kõrge. Viimati oli vulkaan aktiivne aastal 2000. Kõige aktiivsem oli ta aastal 1968, mille jäänuseid on siiani näha. Nimelt mäest alla kõndides oli kõik küla musta paksu kihi all. Meie matk algas kell 01,30 öösel, kus tuldi meid autoga peale võtma ja siis sõideti mäe juurde. Edasi matkasime jalgsi üles. Oli ikka päris raske, polnud seal ühtegi kindlat treppi ega midagi, lihtsalt panidki mööda mäge üles nagu kaljukits. Aga oli väärt! Vaatasime päikesetõusu ja ise samal ajal värisedes külmast. Sest ülestulles higistasid keha märjaks ja üleval olles juba oli tugev külm tuul.

20180823_05550020180823_062701

20180823_063007
Mina päikest enda peopesas hoidmas.
20180823_071404
Vaade mäest alla tulles.

Ühel päeval mõtlesime, et lähme otsime üles need kurikuulsad riisipõllud ja kiiged. Alustasime oma rollerite matka, kuni üks kohalik sõitis järsku meie kõrvale ja küsis kuhu minek. Ma siis sõidu ajal seletasin talle, mida me näha tahame. Tema siis suure suuga rääkis, et tema teab, kus see on. Pakkus et näitab meile. Eks alguses lõi hirm naha vahele küll, mõtlesin, et äkki viib kuskile kohalikusse külakesse, kus tuleb ja röövib oma sõpradega meid paljaks. Kuid nagu alati, kohe mõeldakse kõige hullemat kui hea inimene tuleb abi pakkuma. Aga siis mõtlesin, et Yolo (Sa elad vaid korra)  ja elus seiklusi vaja ja võtsime vastu tema pakkumise. Ta rääkis, et ta läheb euroopasse kruisilaeva peale tööle, et ta peab inglise keelt harjutama. Tegime siis diili, et meie räägime temaga inglise keeles ja tema näitab meile ilusaid kohti. Käisime koos ära kohviistanduses, kus saime maitsta erineivate maitsetega kohvisid kui ka maailma kallimat kassikakakohvi, mille kilohind on 1000 dollarit.

IMG-20180824-WA0018
paremal nurgas on see kohalik mees, kes siis meile kõiki kohti näitas.

Külastasime riisipõlde:

Lisaks käisime kiikumas:

Nagu näha meie reis oli üsnagi aktiivne ja nii ka jätkus. Sõitsime Elephant Cave-i ehk elevandi koopasse. Mis tegelikult algselt mõeldud mediteerimise kohaks. Kuigi nimi on Elevandi koobas, siis tegelikult ühtegi elevanti seal näha ei olnud. Vaid nime on ta ilmselt saanud endale ühest koopa kujulisest palve kohast, mille uksel on kujutatud suur elevant. Lisaks oli näha ka seal vana 11 sajandi avatud bassein, mida kaunistasid 7 hindu nais inglit, kes kallasid õnne/puhastus basseinile koguaeg vett juurde.

IMG-20180825-WA0004

Ühel hommikul läksime tüdrukutega nautima kohalikku Joogat. Ma ise imestasin, et nii palju rahvast oli, terve klass oli täis ja kell oli 7 hommikul. Võin käsi südamel öelda, et see oli parim jooga, kus ma käinud. Esiteks- kui Eestis pannakse makist rahulikku muusikat, siis seda seal polnud vaja, vaid tund toimuski õues ning hommikul alles päike tõusis, linnud laulsid, vesi kohises jões, kohalik mees käis palmipuult kookoseid maha raiumas. Tõsiselt mõnus nauding! Kindlasti, kes kunagi Balile läheb, siis soovitan soojalt külastada “Ubud Yoga House

FB_IMG_1536201949510
Meie grupp

IMG-20180825-WA0025

Pilte veel ubudist :

20180822_093922
Bali naised on tugevad.
20180823_175531
Lilla jäätis, lilla kleit 😉
20180825_125913
Kosk

20180825_130154

IMG-20180822-WA0004
Käisime tüdrukutega kala-jalavannis
IMG-20180822-WA0005
Meie õhtud lõppesid peamiselt nii.
IMG-20180822-WA0006
Hotelli Basseini mõnusid nautimas.

 

Järgmises postituses räägin, mis Balil veel head tegime, kus käisime ning ka Bali toidust ja hindadest!

Tsaupaka 🙂

Puhkus Austraalias

Hei hei!

NB! Hoiatus, sellel blogil on palju pilte! 😀

Pärast rasket tööd puuvilla farmis, otsustasime võtta puhkuse enne, kui sätime end uude kohta tööle. Võtsime ette 2 nädalase puhkuse Austraalias. Nagu teadagi, siis Austraalia on nii suur, et ilmselt me kogu pinda ei jõua 2 aastaga avastada, kuid anname endast parima, et näha nii palju kui võimalik. Lisaks sellele, et oleme üle 3 kuu olnud sisemaal, siis tahtsime kindlasti sõita ookeani juurde ja näha ka linna elu, et tunda end vähekenegi tsiviliseeritud inimesena.

Esimeseks sihtkohaks võtsime 6h autosõidu kaugusel olevasse sadama linna Port Maquaire. Linn ise oli väga ilus ja uhke. Autotee saared olid täis palmipuid, tänavad ilusasti puhtaks pühitud ning meri kohe linna ääres. Ookeani ääres oli sadu kive, mis oli ära värvitud. Enamasti oli näha, kas pulma kuupäevadega ja õnnistusega maalinguid või mälestuse ja tänutähega joonistatud kive. Me ise väga pikaks sinna linna jäänud, ööbisime ainult ühe öö sealses karavan pargis ja liikusime edasi.

 

20180806_165605
Pelikanid ootavad kalamehelt süüa.

20180806_154302

Teiseks sihtkohaks, mis ette võtsime, oli mööda rannikut ülespoole sõites järgmine sadama linnak Coffs harbour. Seal leidus kaks randa, üks oli mõeldud inimestele ja teine koertele. Eriti suured pluss punktid oli see, et kakakotte jagati tasuta kohe sissepääsu juures. Niiet rand oli väga puhas ja õnnelikke koerakesi täis. Linnas ise midagi väga erilist ei olnud, kuid see-eest me käisime vaalasid vaatamas. Vott see oli äge kogemus! Vaaladel on hetkel sünnitamise aeg ehk nad tulevad rannikule suhtkoht lähedale, et sünnitada oma beebi ära ning lisaks sellele jäävad nad vähekeseks ajaks veel rannikule lähemale, kuna seal on soojem vesi. Väiksed vaalakesed on vägagi aktiivsed ja mängulised. Õpivad hüppama ja tulevad uudistama maailma. Võtsime Aimariga päevase kruisi merele ja läksime uudistama. Väga positiivne kogemus oli, polnud vaalade kiusamist. Öeldi kohe, et vaaladele väga lähedale ei minda, et ei taheta tülitada. Vaal tuleb ise kui ta on uudishimulik. Meie vaalad olid vägagi põnevil ja tulid meie paadikesele väga lähedale, ujusid ka alt läbi. Nägime kokku ilmselt 5-6 vaala. Lisaks sõime sealses sadamas ilmselt parimat grillitud kala. Proovisime ära sellised kalad nagu: Leatherjacket fish (eesti keelses otsetõlkes: nahkjakk kala) ja Red snapper (punane ahven).

20180807_144552
Selle künka otsas nägime esimest korda vaala, täitsa juhuslikult.

20180807_14483820180807_150110

20180807_165101
Meie telkimiskohas leidus selliseid nunnusid.
20180808_115947
Vaalaemme ujumas.

Kolmas sihtpunkt oli hipide linn Byron Bay. Super mõnusa meeleoluga (Vibe’ga) linn. Peamiselt kohtab seal surfareid, rõõmsaid ja vabameelseid inimesi. Et ikka puhkust aktiivsemaks teha, võtsime Aimariga päevase surfikoolituse. See oli meie mõlema jaoks esmane kogemus. Peale tuli meid võtma tõeline surfarite buss ja viis meid kaugemasse randa. Instruktorite sõnul oli meil ideaalne ilm surfamiseks. Oijah! See surfamine on nii raske, juba see laud on kaalult päris korralik. Siin Austraalias on mere jõud tugev ning juba liikuda meres oli raske. Mina isiklikult liugu püstiselt lasta ei saanud. Sain küll korra püsti aga sama kiirelt lendasin laualt maha. Aimar see-eest sai asja paremini käppa. Lasi seal mitu korda püsti pidiselt liugu. Päeva lõpuks ma olin nii väsinud, et isegi käsi ei jõudnud tõsta. Eks natukesena lööduna, et ma ei saanud püstiselt liugu lasta, arvasin alguses, et see pole üldse minu jaoks aga nüüd juba ootan millal saaks uuesti proovida! Juba soetasime endale Aimariga surfamise pluusid. Loodame, et tuleb varsti aeg, millal saame merre surfama jälle.

 

20180809_155854
Telkimisplatsil jalutasid vabalt ringi kalkunid.

Lisaks sellele käisime Byron Bays kõige ida poolsemas punktis. Nautisime ilusa majaka ilu. Kuid pealmised päevad nautisime linna vahel jalutades ja ranna ääres.

Järgmiseks sihtpunktiks võtsime kurikuulsa Gold Coasti ehk kulla ranniku. Sinna alla kuulub ka eestlaste lemmik sihtpunkt Surfarite paradiis. Külastasime 77korrulist pilvelõhkujat ja nautisime oma lõunat kõrgustes. Lisaks tahtsime nautida rannamõnusid, kuid kaotasime üksteist Aimariga ära, niiet otsisime üksteist ligi 2 tundi.

Järgmisel päeval külastasime lõbustusparki “Movieworld”. Suht sarnane Disneylandile kuid teemaks olid seal hoopis Marvel ehk superman, batman, jokker jne. Adrenaliin oli terve päev põhjas, ameerika mäed olid ikka päris õudsad. Näiteks supermani rada oli kiire: 0km/h kuni 100km/h läks 1-3 sekundiga nii, et mul jäi alguses kohe hing kinni, aga lahe oli ikka! Siis ühel ameerika mäel said osta endale 3D prillid ette, kus sul käis hoopis film, kus nägid, et ameerika mägi läks katki ja gorilla võttis su käe peal jne. Igastahes see oli kõige lahedam lõbustuspark, kus siiamaani käinud olen.

20180813_101018
Mina oma lapsepõlve lemmik multikaga. 

Kui eelmine päev sai külastatud lõbustusparki, siis järgmine päev võtsime ette veepargi. “Wet’n’Wild” – kahjuks, kuna austraalias hetkel talv ja tänu sellele pole siin ka hooaega olid pooled torud kinni. Sain kogetud maailma kõige õudsamat allalaskmis toru. Nimelt lähed sa üles ja siis astud kinnisesse kapslisse, paned käed ja jalad risti ja järsku läheb sul alt põhi ära ja sa langed alla. No ma värisesin pärast veel korralikult 15 minutit vähemalt. Täpselt nii õudne see oligi. Lisaks sellele oli seal veel hirmsaid veeatraktsioone. Näiteks istusime Aimariga täispuhutava madratsi peal. Mina pidin selg ees olema ja langesid U kujulisest atraktsioonist alla.

20180814_143233

 

Lisaks jõudsime Kullakal käia veel Sea worldis ehk mere maailmas. Käisime ja nägime- Delfiini showd, minipingviinide toitmist, merelõvi showd ja paitasime rai kala.

Viimasel päeval Gold Coastil käisime külastamas Dracula Cabareti. Kuna varsti varsti oli tulemas minu sünnipäev, siis mõtlesime, et tähistame seda seal. Ostsime endale VIP piletid, millega saime endale klaasikese vahuveini ja snäkke sisenemisel. Hirmusõidu restorani alale, 3 käiguline õhtusöök ja kabaree show. Kõik töötajad olid väga oma mullis sees ja vabameelsed. Ehmatasid sind järsku ja vampiirilikult riietatud. Show ise oli väga humoorikas ja täiskasvanlikud teemad. Naerda saime korralikult- soovitan kõigile!!!

20180815_193225
Dracula Bänd

Viimaseks sihtpunktiks oli meil suurlinn Brisbane. Seal saime palju raha raisatud shoppamise peale. Käisime minu sünnipäeva päeval koos tuttavatega Eat street’il ehk toidutänaval, kus toidukohad olid ehitatud laevakonteinerite sisse. Igaüks leidis sealt endale meelepärast. Sai kuulata ja tantsitud ka live muusika peale.

Üks tuttav oli soovitanud kunagi ammu, et kui Brisbane jõuate, minge käige kindlasti vene restoranis, et seal saab borši ja pelmeene. Käisime ära ja no nii hea oli! Võtsime veel magustoiduks meekooki. Tõeline nostalgia laks 🙂

20180818_151454
Borš peenleivaga
20180818_151711
Pelmeenid
20180818_152719
Meekook

Ega muud ei jõudnudki vinget teha. Nautisime lihtsalt vabat aega ja pakkisime asjad. Sest 21. Augustil lendasime järgmisesse sihtpuhkti Balile, et avastada maailma aga sellest juba järgmises postituses!! Soojad kallistused teile!

Tsauu

Elu puuvilla farmis

Hei.

20180612_070521.jpg
Pilt on tabatud ühel tibutaval hommikul. Fotograafiks: Cäroly

Olime juba veinitehases arvestanud sellega, et järgmiseks proovime puuvilla farmi tööle. Kuulnud olime, et palk on seal väga hea ja tunde saab palju teha. Muidugi, see kõik meelitas meid koheselt kõikidesse puuvilla firmadesse kandideerima, kuid jäime algselt natuke liiga hilja peale nende kandideerimistega, et enamus kohtades, olid juba kohad täidetud. Eelnevas postituses ka mainitud, et saime tuttavalt kontakt numbri ja helistasime otse tehase mänedžerile. Kaua oodatud, kuid lõpude lõpuks tuli ka kõne. Kuna tol momendil, elasime Cobrami linnakeses, siis arstliku ülevaatuse saime 1h allapoole sõitvasse linna shepparton.

Selleks, et jõuda meie uude elukoha linna Boggabri, pidime ette võtma 11h sõidu. Me tegime, selle sõidu kaheks osaks ehk 3h sõitsime Griffithi ning ööbisime oma öö seal ning järgmise päeva varahommikul alustasime 8h sõitu Boggabri poole. Tol momendil, ei olnud meil veel elamispaika kuid kõik läks nii ideaalselt, et poolel teel olles, helistati meile ning pakuti elatuspaika, mis seal ikka, nii väikses kohakeses suht raske juba elamist saada ning olime nõus! Elatud sai 🙂

Tööle algasime siis puuvilla farmis. Esmane mõte kui kohale jõudsime oli: “oii kui pisike farm.” Meil oli kohe võrdlus siis eelneva veinifarmiga. Kuid tegelt ega see nüüd nii pisike ka polnud. Töö graafikuks oli 6 päeva tööl ja sellele järgnes 2 vaba päeva. Töövahetus kestis 12h, mis sisaldas endast 2*15 minutilist pausi ja 1*30 minutilist lõunat. Palgast arvestati mõlemad 15 minutilised pausid maha.

20180518_164500

Minu töö ülessandeks oli Yard Girl ehk otsesõnu Aiatüdruk nagu nimigi ütleb oli minu töö väljas. Pidin kokku riisuma maha pudisenud puuvilla ja selle prügimäele viima. Lisaks sellele oli aiatüdruku tööks kontrollida, et puuvillapallid oleksid õiges reas. Peamiselt sõitsime autoga mööda aeda ringi, koristasime oma ridu ning “puhkuseks” kontrollisime ridu. Mõnipäev polnud ühtegi rida ja siis otsisime kust mida koristada saab ning teisel päeval selle-eest oli 10-18 rida või rohkemgi veel. Kunagi ei teadnud palju täpselt järgmisel päeval koristada tuleb.

20180502_085819
Selline näeb ta välja põllupeal ja see valge sees on puuvill.

Töötasin koos kahe eesti tüdrukuga. Mul on super hea meel, et nendega koos sattusime sel samal hooajal just sinna. No nii lõbus pole mul veel enne tööl, siin Austraalias, olnud. Iga päev sai treenitud oma kõhulihaseid naermisega. Üht tüdrukut teadsin juba enne Casellast, mis murdis kohe selle seina, et poleks midagi rääkida. Noooo… ma arvan, et meil ei tekkinud ühtegi päeva sellist, kus ei oska enam üksteisega millestki rääkida, alati tuli materjali, mida arutada. Alguses, kui me ei tahtnud tööd liiga kiiresti teha (tegelt polnud see ainult alguses ega ka lõpus ei tahtnud liiga kiiresti tööd teha või ei viitsinud? 😀 ) Siis pallide kontrollimisel, tegime trenni või arvutasime. Põnevust on alati tööle vaja ja kui ise elu põnevaks ei tee, siis kes teeb?

20180803_090410
Mina poseerimas meie aia autoga

Lisaks muutsid meie tööpäevi põnevamaks ka loomad. Mitu korda pidime oma farmimaalt välja ajama lehma karju, kes olid oma heinamaalt põgenenud, et nautida maitsvat puuvilla. Kohtasime iga hommik känguruid ja wallabysid (Juba eelneva aasta tüdrukutel oli ühe nimeks pandud Albert ja kuna teine oli see aasta liitunud, siis tema nimetasime Jaanuseks. – Nagu ühes Ursula laulus). Õhtuti aga rebaseid, jäneseid ja sipelgasiilt. Ühel päeval nägime ka mega suurt pruuni madu, kes oli pea 2m pikk.

Lisaks oma aiatüdruku tööle, käisime andmas pause kotiviskajate tüdrukutele ehk panime kotte peale juba puhastatud puuvillale. Mis tähendab, et meie töö oli suhtkoht vaheldusrikas. Books and Bags päevase vahetuse tüdrukud olid samuti kõik eestlased.

Minu palga summaks tuli 1250-1805aud/nädalas. Olenes siis kas nädalavahetus jäi sisse või mitte. Eurodes see teeb 796-1150€/nädalas. Kokku töötasime natukene rohkem kui 3 kuud seal. Alustasime 28. aprill ja viimaseks päevaks oli 3. august.

20180803_105243.jpg
Meie päevane vahetus. Ees keskel istub meie ülemus.
20180803_110624.jpg
Aiatüdrukud viimasel päeval

Aimari tööks oli aga Gin Assistent ehk ülemuse abikäsi. Tema töö oli kahjuks suht üksluine ning tihtipeale oli meil kahju vaadata, kuidas ta istus ainult ekraanide taga. Peamiselt sai ta tööd teha siis, kui midagi katki oli. Ta pidi iga tund tegema kindlat ringi ja kontrollima masinaid. Lisaks sellele kindlustas ta, et kotiviskajatel oli alati piisavalt kotte, vahetas masinal linti ning tegi kõike, mida ülemus käskis teha. Kuid selle eest oli tal kõige kõrgem palk ehk tema nädala palgaks tuli 1350-1950AUD/nädalas ehk 860-1250€/nädalas.

20180430_090809
Aimar 
39208453_2194382117473746_8301520855104487424_n
Selline nägi farm seest välja

Boggabri & Austraalia talv.

Aeg on jälle nii palju edasi läinud, et meil on uus külake, kuhu oleme end sisse seadnud. Selleks korraks elame väikeses külakeses nimega Boggabri. (Hääldatakse kohalikke poolt BOGGABRAI.) Asub väike linnake Sydneyst pea 500 km Austraalia sisemaismaa poole. Küla enda moto on: „ Väike linn, kuid suure südamega.“ 2016 aasta statistikaga elab siin 856 inimest. Peamiselt, elab siin inimesed, kes töötavad puuvilla farmis või kaevanduses.

Küla on siiski väga väike, meie jaoks kõige pisem linnake/külake, kus kumbki elanud. Võime öelda, et ühest otsast teise jalutab kuskil 10-15 minutiga.

Toon mõned pildid ja hooned, mida siin leida võib :

  • 2 Kirikut
  • Eelkool ja põhikool
  • Päris uhke mänguväljak lastele
  • Kasutatud raamatute pood – väga populaarne Austraalias. Oleme isegi külastanud, seda ning saanud nii mitugi raamatut väga odava hinnaga. Näiteks: „Fifty shades of grey“ maksis 2.50€
  • Väike kohalik kohvik „Blue bird“, kus õues istuda on päikesega päris mõnus kuid sees on tugev rasva hais.
  • Restoran- Ise pole käinud, kuid nii mõningatel õhtutel mööda sõites on näha kuis rahvas naudib sealset olekut.
  • RSL- Kohalik õlle võtu koht, mulle meenutab see rohkem siukest „Community Centre“ olukorda, kuid samas leidub seal- kasiino pool, baari – ja hiina restorani osa. Iga kolmapäev on restorani poolel hiina toidu buffee laud- söö palju jaksad mõttega, mille maksumuseks on 15 dollarit ehk 9.50 €. Oleme isegi ära käinud ja näinud. Esmane kord oli päris maitsev, kuid ega toit seal aegamööda ei muutu ja enam tagasi ei kutsu. Suureks plussiks on see, et õlle ja siidri hind baaris on vägagi mõistlik, lausa odav. Nimelt oma vaadijoogi või pudeli oma, saad kätte 2.5-3€.

20180717_135012

20180516_192416

  • Postkontor

20180717_130836

  • IGA- Väike toidupood, mis meenutab mulle Eestis olevat Grossi poodi või külades tegutsevat A&O Valik on väga väike ning hinnad kahekordsed. Just seepärast käime nädalas korra poes, mis asub kõrval linnas- ligi 40 km kaugusel.
  • Bp bensiinijaam- Iga esmas- ja teisipäev saab ahjusooja ja värsket pizzat 10 dollari eest ehk 6.3€ga. Pizza ise on piisavalt suur, et saab jagada sõpradega.

Screenshot_20180725-144215_Instagram

  • Auto parandus
  • Tuletõrjeamet- Ei oska öelda, kui tegutsev see enam on.
  • Välibassein, mis on talve aeg suletud.

20180717_132905

Niimoodi ette loendades, tundub isegi täitsa asjalik linnake, kuid kui linna vahel jalutad, tundub kui välja surnud kõik. Kohata võid ainult hobuseid, lehmi, koeri või kitsesid.

20180717_131815

Ise elame kohaliku pensionäri juures. Mees on 61aastane, kuid näeb kõvasti vanem välja, elab üksi koos koeraga. Tööl ei käi ning on 24/7 kodus. Ta on suhteliselt kitsi, ahne ja musta huumoriga härra. Ainuke põhjus, kuidas oleme suutnud nüüdseks juba 3 kuud siin vastupidada on ikka see raha. Nimelt on meie nädala rent 150 dollarit (95€), mis on teiste kohtadega vägagi soodne.Lisaks on selle summa sees juba vesi ja elekter. Üürime vanamehelt ühte magamistuba tema majas ja jagame kööki, suurt tuba ning vetsu.

20180717_135614

Vahepeal kolisid veel üks eesti paarike siia sisse, kuid nemad suutsid ainult nädalakese siin vastu pidada. Vanamees ainult torises nende üle ja ei olnud millegagi rahul.

Peremehel on ka koer ja kass. Mehisel koeral ka vastav nimi – Boss. Kuid tegelt on ta alles 3aastane ja vägagi mänguhuviline. Vanamees temaga mängida ei jaksa eriti, siis koerake toob alati meile oma mänguasju ja tahab mürada. Kass on nii arg, et kui juba kaugelt meid näeb, paneb jooksu, niiet väga palju me teda kohanud pole. Kuna Austraalias on hetkel talv, siis oleme leidnud ka ootamatuid „Külalisi“. Meil elasid kapis vähemalt kaks hiirekest. Üks oli rotimürgi kätte saanud, ning talle saatuslikuks saanud aga teine oli vägagi elus ja kiire. Aimar püüdis teda mööda riiuleid taga. Hiireke oli nii armsake, vaatas oma suurte tumedate silmadega meile otsa, ei olnud mul süda teda tappa ja palusin Aimaril ta õue viia.  Kuid kahjuks ei ole kõik külalised nii armsad. Nimelt üks õhtu nõusid pestes, nägin ma enda pöidla suurust paksu prussakat, pesuresti juures.  Sain ta kinni püütud, kuid ei julenud ära tappa. Õnneks Aimar pääsits õhtul olukorra ja saime temast lahti. Rohkem pole tema sugulasi siin majas kohanud.

Eelnevalt mainitud, et Austraalias on talv. Täpselt nii! Nimelt vastupidiselt Eestile on siinmaal talve kuudeks: Juuni, Juuli ja August. Nonii ja kuidas on? Ei tea, kas oleme juba kuumaga harjunud või on päriselt ka väga külm.

Päeval kui päike välja tuleb läheb soojaks, ligi 15-24kraadi, kuid see-eest ööd ja hommikud on väga külmad. Hetkel on olnud kõige külmem -3kraadi. Niiet oleme nii mõnigi hommik alustanud päeva hoopis autoklaasi kraapimisega, tulevad meelde kohe Eesti talve“rõõmud“.  Lisaks sellele on Austraalias enamus maju ehitatud papist, mis tähendab, et majad ei hoia sooja ning meil Aimariga on vägagi külm. Enamasti magan paksude pükstega, pluusi ja pehme mõnusa hommikumantliga. Tõmban kapuutsi pähe ja siis on alles mõnus soe magada. Tööl olles on elupäästjaks müts, ilma selleta, ei saaks kohe kuidagi. Kõige külmematel päevadel on mul olnud jalas 2 paari pükse, seljas aga 2 pluusi, mille peal veel omakorda 2 dressipluusi + müts, kindad ja paksud sokid. Kui aga päike hakkab vaikselt välja tulema, siis hakkab ka kihte seljas aina vähemaks minema, lõpude lõpuks leiad end  t-särgi väel töötamas. Just nii kummaline, see Austraalia talv ongi. Kohalike sõnul sajab tavaliselt talveperioodil päris palju, kuid see aasta on  olnud väga kuiv. Usun, et ei valeta teile, kui ütlen, et vihmaseid päevi võin kokku lugeda ühe käepeal ning selliseid päevi, et hommikust saati sajab kuni õhtuni välja pole me veel kordagi näinud. Austraalias saad oma D-vitamiini vajaduse kätte aasta ringselt.

Pildiotsingu Australia winter funny tulemus

Tsau, varsti kirjutan Teile meie töökohast, senikaua nautige Eestimaa päikest!

“The simple hearth of the small farm is the true center of our universe.” M.Fukuoka

Tere sõbrad!

Aeg on jälle läinud linnu kiirusel. Elu siinmaal on siiski väga rutiinne.

Hetk, kui meile veini tehasest öeldi, et see on teie viimane nädal ega meil edaspidiseid plaane polnud. Ei teadnud, mis meist edasi saab. Paljud eestlased, kellega koos töötasime olid oma „jah” vastuse saanud puuvilla- või oliivifarmist, kuid meie jäime Aimariga veidike hiljaks kandideerimisega, selpuhul ei saanud me vastust mitte ühestki farmist. Me ei andnud alla ja mõtlesime, kuidas asja paremaks teha.

Oleme kuulnud, et inimesed, kes omavad tõstukilube on alati eelisjärjekorras. Mõeldud tehtud. Aimar otsis endale välja sobiva koolituse ning juba lähipäevadel oli meil sõit Sydneysse. Mina ise kartsin meeletult, kuna mul pole ka autojuhi lube, siis juba eeldasin, et mina ei saa hakkama ning jätsin seekord ise koolituse vahele. Kuid seltsiks olin siiski sõidul. Aimari õnneks, ei pidanud ta siiski koolitust üksi läbima. Casellas tuttavaks saanud Andresel oli samuti soov tõstukiload saada ning koos on ikka julgem.

Koolitus oli 2-päevane. Esimesel päeval peamiselt teooria ning päeva lõpus sai ka juba tõstuki sõitu praktiseerida. Teine päev oli eksami päev. Teoorias läbisaamiseks ei tohtinud olla põhimõtteliselt mitte ühtegi viga. Teooria osa oli jaotatud kaheks: Kriitiline ja mittekriitiline. Kriitiline pidi olema 100% õige ning mittekriitilises võis esineda maksimaalselt 3 viga.  Õnneks Aimaril kui ka Andresel sujus kõik hästi ning juba esimese korraga õnnestus neil load kätte saada.

Elasime koos ühes majas Eesti tüdrukuga ja Prantsuse tüdrukuga. Mõlemad olid super toredad. Minul õnnestus nendega rohkem tuttavaks saada, kuna lõpus ma enam ei töötanud ja pärast nende tööpäeva, saime koos tehtud filmiõhtuid. Nimelt olid tüdrukud tööl hommikuses vahetuses ning meie päevases vahetuses. Kui meie tööle läksime, lõppes neil tööpäev ja selleks ajaks, kui koju jõudsime, nad juba magasid ehk väga palju nendega suhelda ei jõudnudki. Aeg oli otsida endale nüüd järgnev töö. Austraalias elamine ei ole kõige odavam ning raha kulub päris kiiresti, eriti kui sissetulekut pole. Me ei lasknud end sellest stressi ajada ning võtsime asja rahulikult. Teadsime, et miskit kindlasti leiame ja päris tööta ei jää. Teel tagasi Griffithi, helistasime veel Andrese poolt antud puuvilla farmi numbrile. Vastuseks öeldi, et vaatavad meie CV-d üle ja helistavad tagasi. Kuid telefoni kõne jäimegi ootama. Igapäev helistasime erinevatesse asutustesse, kuid vastus enamasti oli: kõik kohad on juba täitunud ja neil pole meile miskit pakkuda.

Ühel päeval tuli mul meelde, et mul on tuttavaid ka Austraalias, et pole me ainsad siin. (Tean, et see oleks pidanud kohe pähe tulema aga mis teha, vahel lööb Blond juuksevärv mängu.) Võtsin ühendust oma endise paralleel klassiõega, kes aitas meid hädast välja ja juba samal päeval oma ülemusele helistas ja meile tööd muretses. Oleme siiamaani tänulikud, Aitäh Aire! 🙂

Nimelt hakkasime siis tööle heinafarmis Cobrami linnakeses, Victoria osariigis. Iseenesest mulle see linnake väga meeldis. Nii roheline, et meenutas meie armsat koduriiki. Selleks, et sinna jõuda pidime ette võtma Aimariga 2.5h autosõidu allapoole. Mis juba meiejaoks oli kui käega visata. Linn oli natuke väiksem kui Griffith, aga mitte oluliselt. Olemas oli suurem toidupood, pubid ja kohvikud.

Cobram

Heinafarm asus meie elamisest 10 minuti kaugusel. Farmi ala ise oli päris suur. Kohtasime seal uudishimulikke lehmi, sõbralikke koeri ja kasse, nagu farmil kombeks. Farmi omanik elas ise seal samas. Oli endale ehitanud suhteliselt uhke maja töökoha kõrvale, paar sammu välisuksest välja ja juba tööl kohal oligi. Eks sellel oli põhimõtte ka. Tundus, et ta oli ainuke, kes oskas enamasti masinat parandada, kui vealeidmine, käis meile probleemiks. Teiste töötajate sõnul on nad pidanud isegi teda öösel välja kutsuma ehk võib öelda, et omanik oli tööl 24/7.

Võrreldes veinitehasega, oli see farm ikka väga pisikene. Töötas seal vaid 10 seljakoti rändurit k.a meie ning ega ka neid kohalikke rohkem seal ei töötand.

Farmis oli 3 vahetust, iga vahetus oli 8h pikk, mille sees oli 2x 15minutilised smokod ehk pausid ja 1x30minutiline lõuna. Nagu eelnevalt mainitus, hakkasime tööle päevases vahetuses. Tööaeg oli 14.00-22.00. Kuna tol momendil oli heina tellimusi väga palju ja oli koguaeg kiire, siis töötasime igapäev ja nii oleks kuni juuni lõpuni. Palgaks oli kuni kella 5ni 23$/h (14.5€) ning pärast seda 26$/h (16.5€). Ka selles heinafarmis olid ülekaalus seljakotirändurina eestlased.

Ühes vahetuses oli tavaliselt 3 inimest tööl. Samuti oli ka positsioone kolm.

  1.  Inimene, kes tõstis tõstukiga 600kg heinapakki masinasse ning lõikas nöörid lahti.- Igal uuel tellimusel olid erinevad heinad.
  2.  Inimese, kes juba kokku pressitud heinaruudud tõstukiga kaalule asetas ning pärast seda  konteineri paigutas. Masinate parandus.
  3. Koristaja. Masinate parandus

Peale igat pausi oli tööpositsioonide vahetus, et ei oleks nii üksluine.

Kuid kahjuks meie töö seal pikaks ei jäänud. Nimelt tekkis mul allergia, ilmselt sellest, et õhk oli seal tolmust paks ning ka heinaga puutusin koguaeg kokku. Kummast täpsemalt allergia tekkis, ei tea. Mina töötasin 9päeva järjest ära ning Aimar 12 päeva.

Õnne saatel helistas meile, seesama mees puuvilla farmist, kellele olime helistanud, kui olime teel Sydneyst Griffithi.  Kokku tuli ainult leppida arstlik ülevaatus ning millal saame alustada. Sellest juba juttu järgmises blogi postituses 😉

36189216_2272797039427521_6601668598593224704_n
Päästsime ühe pisikese eksinud kiisupoja ära. Siin pildil ta esimesel ööl jäi kohe mulle sülle magama. 

“Wine is constant proof that God loves us and loves to see us happy.” Benjamin Franklin

Tere mu kallikesed!

Tänaseks on meie veinihooaeg Casella Family Brands-is läbi saanud ning peame edasi liikuma uute katsumuste poole. Mõtlesin, et kirjutan teile, mis kujutas täpsemalt ette meie veinihooaeg 2018.

Wine flavor cheat sheet. | 17 Booze Charts To Make Everything Easier

Ametlikult algas Vintage 2018 hooaeg jaanuari lõpus, kus viidi läbi tutvustus, sellele järgnesid 2 päeva koolitust või isegi rohkem, kui sinu tööalale oli vaja spetsiaalselt tunnistust. Meie Aimariga alustasime juba teada päralt tööd varem Casellas- nimelt eelmise aasta oktoobris, siis meie jaoks midagi uut nendes koolitustes polnud ja lihtsalt jalutasime kaasa. Nagu olen alati öelnud, igal asjal positiivne külg ehk kõik tutvustuspäevad ja koolituspäevad olid tasutud.

Sellel aastal saime töötada öövahetuses mõlemad, mille üle me väga õnnelikud olime. Esimene nädal võibolla oli natukene raske, kuna keha polnud harjunud, kuid edaspidi oli juba väga mõnus. Polnud nii kuum, polnud suuri bosse kohal ja rahvast oli poole vähem kui hommikuses või päevases vahetuses ning lisaks sellele on ka palk suurem.

Palgast nii palju: Hommikune vahetus (06.30-14.30) saab 29,42AUD tunnis ehk 18.40€ ligikaudu. Päevane vahetus (14.30-22.30) saab 15% rohkem ehk 33,83AUD – 21.20€ tunnis. Öövahetus (22.30-06.30) saab 25% rohkem ehk 36.70AUD-23€ tunnis. Ametlikult oli ette nähtud kõigile 5 päeva nädalas, kuid paljudel oli vahetevahel 6 päeva nädalas, kuna tööd oli nii palju. Kahjuks mina nende alla seekord siiski ei läinud, kuid Aimaril õnnestus paaril korral saada lisapäevi. Öövahetuse kohta oskan niipalju öelda, et kui käisid tööl 5 päeva nädalas 8h siis iga neljapäev laekus sinu kaardile 1374AUD (millest on läinud maha 15% tulumaksu) ehk iga nädal sain kätte 844€.

Mina töötasin RVD masinate peal ehk üks filtreerimis protsess enne, kui viinamarja mahl läheb suurde tanki käärima. Esmane päev näidati, meile kuidas panna valget jahu meenutav “Earth bag” pulber üles rippuma, lõigata koti alt pael katki ja panna see ümber imuri. Kuid kui selle paela lahti lõikad ja hakkad seda sättima, nii seda valget pulbrit lendab igale poole- silma, suhu, ninna ja kõik su riided on koos sellega. Seal on väga raske hingata, seepärast pidid kindlasti kasutama kaitsevahendeid ehk tolmumask ja suured prillid, mis meenutasid suusaprille. Kuid ega see asja kergemaks ei teinud, tolmumaski ja prillidega hakkas nägu kõvasti higistama ja hingata oli ikkagist raske. Esimene päev mõtlesin küll, et millega mind on karistatud, kas tõesti tegime eelmist tööd nii halvasti. Kuid minu õnneks pidin seal all olema terve kolme kuu jooksul võibolla 4 päeva kui sedagi, sest minu vastutuseks pandi kontrollida masinate tööd ja vaadata, et kõik oleks korrektne.

 

Esimene nädal oli väga raske aru saada arvuti süsteemist, kuid nagu öeldakse harjutamine teeb meistriks. Lõpuks sain päris hästi sellest aru. Algselt kui alustasime RVD-s tööd, olin ainuke tüdruk. Siis tuli kaks tüdrukut veel juurde, kelleks üks oli eestlane, keda juba teadsin enne ning üks saksa tüdruk. Kellega läksid ikka tööpäevad poole kiiremini, kuid kahjuks seda lõbu mul kaua polnud. Juba paari nädala möödudes, olin ma jälle ainuke tütarlaps seal, ülejäänud said endale uued tööalad. Mina töötasin siis peaaegu täitsa lõpuni RVD peal, paar üksikut päeva pandi mind muid asju tegema. Kuid eks see töö ole suht igav ja üksluine. Aeglasemal päeval vahtisin lihtsalt 7h arvutiekraani ja võibolla 2 korda vajutasin teatud nuppu. Töötasin enamasti koos oma “supervisor”-ga ehk juhendaja ja siis veel kahe “permanent”-iga ehk, kes töötab seal aastaringselt ning lisaks kahe eestlasest poisiga. Parimal aegadel oli meid töötamas kokku ligi 9 ning lõpuks jäin ainult mina koos kahe kohalikuga.

Aga minu tööst veel täpsemalt: Pidin kontrollima, kas all olev jahupulber,mis on eelnevalt veega segunenud, tuleb ilusasti minu masinate peale. Kas mahl tuleb õigesti, pidin panema noa lõike kiirust ning kui masin oli oma töö ära teinud, pidin trummi puhtaks pesema suure vee voolikuga, millel oli väga tugev surve. Sellega sai mitu korda meil nalja seal, kui käest ära lendas ikka, olime mõnusalt kõik läbi märjad. Kui trummi aluse sain puhtaks, siis järgnevaks oli vaja trumm veel survepesuga üle pesta. Ühel kindlal survepesul oli väga tugev surve, et ükskord lendasin niipalju taha, kuni post vastu tuli. No siis said meie juhendajad ikka korralikult naerda. Ma üleüldse olin seal üks suur kloun, suutsin juhendajaid mitu korda nii naerma panna, et pidid kõhust kinni hoidma. Kui trummi sain puhtaks pestud, pidin arvutist jälle uue Earth pulbri peale panema ja protsess algas uuesti. Vahetevahel kontrollisin numbreid arvutist, võtsin alkoholi sisalduse numbrit ja mahla “sampleid” ehk proov/näidiseid.

 

Klouni olemise jutust ka natuke. Nimelt üks päev pidin minema võtma paksema mahla näidist kraanist, aga kraan oli minu silmade kõrgusel. Keerasin siis ilusasti lahti, aga toodet ei tule, keerasin siis täitsa lahti kuni kraan lihtsalt lendas eest ära ja produkti lendas igale poole. Mu nägu, juuksed ja riided olid paksult lillat produkti täis. Kutsusin siis läbi raadio ühte juhendajat endale appi, et ma saaks selle kinni panna, aga nii kui ta mind nägi, ei suutnud ta oma naeru pidama saada, kutsus veel meie juhendaja vaatama ja siis mõlemad naerisid, nii et pisarad silma nurkades. Ega ma ise parem polnud, sest ausalt see vaatepilt võis väga naljakas olla. Pärast kui peeglist vaatasin, olin õnnelik, et keegi tee peal vastu ei tulnud, oleks äkki inimesele südamerabanduse andnud, et tont tuleb pimedas vastu. Aga see et ma olen sea aastal sündinud andis ikka korralikult näha tööjuures, no ma ei tea, kuidas mina suutsin iga jumala kord töö lõpetada nagu mudas püherdand siga. Kõik olid jumala puhtad, siis mina olin nagu sookoll. Siis kui ükspäev tegin muud tööd ja mu eelnev juhendaja nägi mind, küsis: “kas ma üldse tööd teen, et ma olen imekombel kuidagi väga puhas.”  No aga see oli ainult üks nali, ma suutsin iga nädal midagi korraldada, niiet väga igav ka ei hakanud 😀

30073979_2020280744673440_1713703714_o

Aimar-

No nii mind lasti ka arvuti taha, üritan siis kirjeldada mida mina seal tegin. Sai töödatud kolmel erineval tööalal, milleks oli “general”- kes tegeles kõigega, “chiller and trucks” ehk siis töö seisnes veini temperatuuri võtmises ja veini jahedamaks-soojemaks muutmisel läbi külmutus- või kuumutus protsessi. Kui meile tuli mõni veoauto, mida oli vaja tühjaks- või täis tankida mingist produktist, tegime ka seda.

Kolmandaks tööks oli  “backpress” aka. eesti keelde tõlgituna tagumine press, mis meeldis mulle kõige rohkem. Seda kõige raskem seletada, mida ma seal lõpuks ära tegin aga eks proovime. Alguses kui meid õpetati, mida me tegema hakkame “backpress”-is siis kõigil oli juhe koos. Kui me lõpuks selle alapeale saime, siis esmalt juhendajad vaatasid kõik üle, et oled kõik asjad korrektselt teinud: torud õigesti paigaldanud, redelid korrektselt paigas, ennast kinni pannud ja alati tuletasid meelde, kas puhur ja tuli on tangil/tangis, mis oli väga tähtis, sest meie tankide vahel oli tugev co2 koguaeg üleval, isegi tangide vahel olid suured puhurid, mis 24/7 puhusid. Neid ei tohtinud mitte mingil juhul kinni panna. Alguses käisid kohapeal “safety inspector” ehk ohutuse kontrollija ja kes tegeleb töö alaliselt ainult töö ohutusega. Ta rääkis, et see on kõige ohtlikum ala veinitööstuses.

See töö oli teine etapp, kuidas punastest viinamarjadest sai punane viinamarjamahl. Esimeseks läks viinamari läbi purustaja ja mis trasporditi meie tankidesse koos viinamarja nahkadega ja seemnetega, mis jäeti tanki seisma neljaks või enamaks päevaks, enne kui meie saime sellega tegelema hakkata. Miks lasti viinamarja nahk ja seemned kõik ühte tanki? Sellepärast, et viinamarja mahl võtaks punase värvuse. Kui viinamarja mahl oli oma protsessi läbinud, tuli meie kord tööle hakata meie siis transportisime viinamarja mahla järgmisse tanki läbi “screwpress-i” ehk kruvipressi, mis võttis viimse mahla nahkadest ja seemnetest välja. Ühe tangiga läks keskmiselt viis tundi. Esialgu transportisime viinamarja mahla kolm tundi ja siis kui screwpressilt öeldi, et temani on jõudnud viinamarja nahk ja seemned, siis hakkas jetteri töö pihta, mis keskmiselt kestis poolteist tundi ja kauem. “Jetter” ehk siis ülesandeks oli saada kogu viinamarja nahk ja seemned välja sealt tangist. Selleks lasime tangi ülemisest uksest sisse viinamarja mahla seemnetele ja nahkadele, et pump mis neid ära tõmbas ei ummistuks.

 

Meie grupis oli kokku 10 inimest koos minuga. Grupis oli 5 eestlast, 1 sakslane- sama tüdruk, kes enne töötas Cärolyga koos, 1 mehhiklane ning 3kohalikku( pildil kollase pluusiga). Meie supervisor ehk grupi kõige kõrgem juht- on pildi peal mustanahaline, kollase pluusiga kõige paremal.

30074509_2141877579186135_305293829_o
Alustan vasakult: Andres, Mina, Siggi/Sigrid (Sakslane), Karin, Asko, Rasmus, Mata, Amigo/Fabian(mehhiklane), Shaun, Ofa.

Kokkuvõttes, kõik need inimesed, kellega saime tuttavaks seal olid väga ägedad ja muhedad. Nalja sai õhtute jooksul palju ja ma olen üliõnnelik, et saime nendega tuttavaks. Meie vahetuses ehk öövahetuses oli ligi enamus seljakotiränduritest eestlased, võin öelda, et ligi 90%. Päevase ja hommiku vahetusest kahjuks, ei oska öelda, kuid ka seal oli eestlasi. Niiet, Casella veinikas on väga populaarne eestlaste seas.

Kahjuks selleks ajaks, kui me tegime need pildid, olid juba paljud ägedad inimesed lahkunud ja läinud uusi teid avastama.

30122216_2020280694673445_147869668_o30069755_2020280854673429_1554647539_o30074201_1765462136848054_1050358180_o

Tänaseks olema Austraalia pinnal olnud 6.5kuud. Küll see aeg ikka lendab kiiresti!

Tsaupläu 🙂

Roadtrips arent measured by mile markers, but by moments.

Hola!

Meie tööpuhkus oli piisavalt pikk, ligi 2,5 nädalat ning seda me kodus lihtsalt passida ei kavatsenud ega seda teinudki,  vaid läksime hoopis ranniku tripile! Veetsime oma jõulud Griffithis ning 27nda detsembri varahommikul startisime oma reisiga. Esimene peatus oli Blue mountains, mis on hingematvalt kaunis paik. Me küll olime ka ennem seda kohta külastanud aga soov oli seda kohta veelkord näha ja nautida selle ilu. Esimese öö ööbisime mägede läheduses ning leidsime Wikicamps äpp-i abil endale ka tasuta paiga, kus saaksime telgi üles panna. See koht oli küll lummavat kaunis, kus magasime, kuid see oli sügaval-sügaval mäe sügavuses, lausa nagu maa all, kui aus nüüd olla. Levi seal polnud, kuid saime end sinna ära pressida, tundus, et oli tuntud koht kuna inimesi oli seal paksult täis.

26114762_1994224647284763_5035351024822010596_o

 

VIDEO MEIE ESIMESEST ÖÖBIMISPAIGAST! 

 

Mis on Wikicamps?

Wikicamps on telefoni äpp, mis näitab sulle ära: vaatamisväärsused, ööbimiskohad, karavanpargid jne. Väga suur abiline Austraalia seljakoti ränduritele. Esimesed 14 päeva on tasuta ning hiljem pead ostma endale selle, mille maksumuseks oli ligikaudu 12AUD ehk 7,80Eurot. Ütlen ausalt, see on oma hinda väärt. Meeldib see, et ta isegi leiab sulle kohad, kus saad tasuta ööbida. Mida tavalise Google mapsiga ei leia.

Teisel päeval sõitsime ülespoole, Central Coasti-i. Esimene asi, kui kohale jõudsime, sõitsime ookeani juurde. Nautisime rannamõnusid ja ujusime. Siinne vesi on mega soolane, niiet kui veest välja tuled, siis soolakiht on peal ja no muidugi lainetest ei hakka rääkimagi! Saan kohe aru, miks öeldakse, et Austraalia on surfarite paradiis. Lained ikka mega suured siin ning jõud nende taga ei jää ka alla. Olime vees nagu väikesed lapsed, kes kilkasid ja naersid ning olid õnnelikud, et said lainetega vees möllata. Laine eest ära joosta ning sisse hüpata. Õhusoojus oli ligi 35-40 kraadi vahel. Esmalt tundus vesi külm, aga kui korra sisse hüppasid, siis oli raske meid välja saada sealt. Ranna nimeks oli Shelly Beach.

Pildiotsingu central coast shelly beach tulemus
Pilt: http://www.nbnnews.com.au/2015/09/29/shelly-beach-facelift-unveiled/

 

Edasi sõitsime järgmisel päeval Sydneysse. Minu lemmik koht! Absoluutselt suur koht südames. Peatusime Manly Vales. Algselt kui Austraaliasse tulime, siis oli plaan külastada loomaaeda, kuid täiesti esimesel nädal läks nii kiireks, et sinna me ei jõudnudki, kuigi tol hetkel elasime samuti Manly Vale-s. Siis seekord loomaaed meie eest ära ei jooksnud, vaid läksime loomadele külla. Taronga Zoo sissepääsu hinnaks oli: 41.40 AUD ehk natuke alla 27Euro. Pileti ostsime läbi interneti, nii on väheke soodsam, kui osta kohapealt. Sydney ise on väga mägine ega loomaaedki neist puudust ei tundud. Päeva lõpuks olid jalad mega väsinud, mäest alla ja üles kõndimisest. Ilmakraadid olid ligi 45+ kraadi. Mis mulle meeldib Austraalia loomaaedade juures on see, et igal ajal on erinevad loengud loomade juures. Räägitakse rohkem teatud looma elust, toitumisest, eripärasusest jne. Näiteks saime teada, et leemurid kasutavad oma saba erinevateks otstarbeteks. Kui õues on külm, siis nad kasutavad seda kui salli, panevad endale ümber kaela ja kui on paaritumise aeg, siis levitavad enda lõhna saba abil. Taronga zoo oli väga suur, kuid juba esimene sisseastumine andis hea vaate ka Sydney ooperimajale ja sillale.

26828956_2018973998143161_876363445_o

Mõned loomad keda nägime: Kaelkirjakud, Gorillad, kahe meetrilised sisalikud, ämblikud, koalad, kängurud jne.

Me jäime oma reisiplaneerimisega hilja peale või no olgem ausad, olime liiga laisad, et majutust otsida varem, siis elasime üks päev korraga. Otsisime läbi Bookingu lehekülje endale pesa, kus saaks öö üle elada. Õnneks leidsimegi, kuid ainult üheks ööks kuna 31.12-2 jaanuar oli kõik välja müüdud. Jätsime auto Manly Vale politsei jaoskonna ette ning liikusime edasi linnapoole ühistranspordiga. Kui soovid oma närve säästa, siis ära pressi autoga suurlinna. Hoidsime ainult pöialt, et keegi ei tunneks meie auto vastu liiga suurt huvi ja sisse ei murraks. Auto jäi ühe tunni kaugusele meie ööbimispaigast. Majutuspaik oli väga suur, tundus nagu oleks olnud ühika moodi aga väga ilusasti ära renoveeritud ja puhas. Ühe öö maksumus oli 60AUD=39Eurot.

Lisaks käisime veel Sydney linnapeal jalutamas. Külastasime China towni ja Paddys marketi. Oli siuke tunne nagu oleks Taimaa öömarketile sattunud. Täpselt selline nägi see turg välja. Aasia maa rahvast leiab väga palju suurlinnades. China Townis oli neid muidugi paksult täis, pakuti erinevaid hiina toite ja toodanguid.

Pildiotsingu Paddys market Sydney tulemus

Pildiotsingu Paddys market Sydney tulemus

 

Käes oligi vana-aasta õhtu! Aimari soov oli näha ilutulestikku ooperimaja lähistel või kuskilt mujalt, aga et oleks näha just SEDA ilutulestikku, kõik alati räägivad sellest ning ka telekast nähtud ja tundub jube uhke. Otsisime siis tükk aega mingisugustki majutust, kuna kõik olid juba välja broneeritud. Lõpuks leidsime kesklinnast natukene kaugemal kohakese kaheks ööks. Esmane maksumus kahe öö eest oli 370AUD ehk 240Eurot. Me olime nii õnnelikud, et lõpuks on öömaja olemas ja saime rahuliku südamega kahte päeva täierinnaga nautida. Lisaks leidsime ka väga hea tasuta koha, kus näha ilutulestikku ja ainult 2km kaugusel meie hotellist. Mis saab veel paremaks minna? Tuleb positiivselt mõelda. Ju siis pidigi just nii minema, et me varem hotelli ei broneeriks, muidu äkki ei oleks nii head kohta tasuta vaate nautimiseks leidnud? Aga teate mis? Saab veel paremaks minna. Nimelt kui jõudsime kohale ööbimispaika, et end sisse kirjutada. Tuli välja, et nad andsid meile väiksema toa, mis meid ei heidutanud, vajasime ainult voodit, kus magada. Siis tuli kahe öö maksumuseks hoopis 240AUD ehk 155 eurot. Meie näod olid rõõmust valusad juba. Lisaks toodi kingituseks pudel proseccot, 2 purki siidrit, pakk pähkleid, krõpsu, kohvi ja teed ning uus aasta kaunistused.

Inimesed oskasid rääkida, et ainult juba seda ooperimaja ilutulestikku plaanivad tulla vaatama üle miljoni inimese, siis mõtlesime varakult liikuma hakata, et vähemalt midagi nähagi oleks. Liikusime hotellist kella seitsme aeg välja. Esmalt plaanisime bussiga liikuda, kuid paar peatust tehtud, saime aru, et jalutame ka kiiremini kohale, kui see buss liikus. Väga tihedasti planeeritud peatused. Läksime maha ja jalutasime, käisime eelnevalt veel pubist läbi, kus saime oma aasta viimase söögi tehtud ning ka janu kustutatud. Liikusime edasi lõpp-punkti. Jõudsime kohale kuskil kella kaheksa aeg. Meie õnneks, see aeg veel koht paksult inimesi täis polnud aga siiski inimesi oli. Mõned olid isegi telkidega kohale tulnud. Lisaks sellele oli väga palju politseisid. Kõik oli turvaline. Kell 21.00 oli ajaplaani järgselt “laste ilutulestik”, mis oli samavõrdne või isegi tsipa parem, kui meie Tallinna vabaduse väljaku ilutulestik. Väga lahe! Elamus oli laes, et mis see päris ilutulestik siis on. Kuna jõudsime nii vara sinna, siis meil oli veel lausa 3h oodata, et saaksime vastu võtta uue aasta uhkelt ja väärikalt. Aeg venis meeletult ja õhk läks ka aina jahedamaks. Istusime niisama maas, kõndisime vahepeal natukene ringi, uudistasime inimesi. Meie ees oli Brasiilased ja Austraaliased. Brasiilia rahvas on väga suur tantsu rahvas nagu me märkasime. Nii tore oli vaadata. Meeste puusad käisid nii pehmelt, mehed ainult tantsisid, üldse ära ei väsinud, koguaeg utsitasid seal naisi edasi tantsima.

Politsei oli koha ka kinni pannud suure veoautoga, et ei toimuks terrorirünnakut. Teada on, et enamasti on terrorirünnakud just autodega sõites rahva sekka ning suurtel üritustel. Õnneks midagi sellist ei olnud ja meie vana-aasta lõpp oli väga rahulik. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas inimesi kogunema. Lõpuks oli seal ikka päris korralik rahvamass koos. Lõpude lõpuks kukkus ka aeg 00.00, kus hakkas suur ja kõva paugutamine pihta. Nii lahe oli, kuid ka väike aga oli, nimelt tuul oli täpselt meie poole ja kogu see toss tuli vahepeal ette, väga hästi ei näinud kohati ning lisaks üks paat, mille pealt ilutulestikku lasti, läks põlema. Tehti väike 1 minutiline paus ja lasti edasi. Oleme siiski väga õnnelikud, et oleme näinud nüüd seda uhket ilutulestikku. Mina pean ütlema, et ma pettuma ei pidanud.  Tallinna ilutulestikuga võrreldes, ma võin julgelt öelda, et see oli vähemalt 5x uhkem.

“I hope that in this year to come, you make mistakes. Because if you are making mistakes, then you are making new things, trying new things, learning, living, pushing yourself, changing yourself, changing your world. You’re doing things you’ve never done before, and more importantly, you’re doing something.” – Neil Gaiman

26854806_2018981154809112_206717544_o

1 jaanuar oli meie jaoks kahjuks viimane päev Sydneys, liikusime edasi. Veetsime oma päeva Bondi Beachis. Mis oli mu soov juba tükk aega, et külastada seda. Me ei pettunud! Me leidsime Aimariga endale uue lemmik koha, unistasime, et kunagi ostame sinna maja ja käime igapäev ujumas ja saame nautida seda ilu. Kõige ägedam koht üldse Sydneys! Soooo In love 🙂

26171373_1910393835662132_6591000751170688149_o26171446_1911328145568701_751800020098998480_o26173512_1913898911978291_5003973793807417284_oJärjekordselt nautisime ookeanit ja päikest. Kahjuks nautisime päikest natuke liiga palju ja õhtuks olime mõlemad krabid valmis. Jalutasime Bondi rannikul ja üldse ei tahtnud lahkuda, kuid mis teha, oli vaja edasi liikuda. Kuid kindlasti külastan ma Bondit veel ja veel! Sõitsime autoga allapoole rannikut ning edasi ööbisime koguaeg tasuta kohtades. Panime oma telgi üles ja polnud mingit probleemi.

Käisime otsimas koske. Sõitsime rahvusparki sisse, kõik sildid näitasid sinnapoole. Pidime päris palju jala käima, mäest üles ja alla järjekordselt, võsas jne. Kuid meie pettuseks oli vist liiga kuiv, et koske me seekord ei näinud. Pole hullu! Liikusime edasi Bulli suunas. Teate juba need kiirteed on täiesti vaatamisväärsused, nii kaunid! Külastasime Bulli vaatevälja, no jälle ei pidanud pettuma. Kõik siin ranniku ääres on lihtsalt nii nii ilus. Selline tunne nagu oleks täiesti teise riiki sattunud, mitte üldse Austraalia, kuna see kus me elame- Griffith on suhteliselt NSW keskel ja rohkem meenutab kõrbe. Liiva tormid, muld on punane, muld ja kõik on kuiv. See ei tähenda, et meile Griffith ei meeldiks, meeldib küll! Aga lihtsalt need kaks kohta on täiesti erinevad. Kuigi mõlemad asuvad New South Wales osariigis. Lisaks külastasime Wollongongi, Kiamat. Samuti ka need linnakesed olid väga ilusad ja armsakesed.

Esmalt üks küsimus teile: Mis on Austraalia pealinn? 

Pildiotsingu Canberra tulemus

 

Kui vastasid Sydney? Melbourne? siis kumbki neist pole õige.

Õige vastus on Canberra, sinna poole olimegi järgmisena teel. Pealinn on täiesti teistsugune võrreldes siiamaani linnadega, mida oleme külastanud. Ta on kuidagi tühi? Palju vaba platsi, millele on pandud kasvama ainult muru ja no muidugi kõik on ilusasti ja väga hoolitsetud. Külastasime parlamendi maja. Sellega on üks naljakas lugu, nimelt parlamendi ees on plats, kuhu on end sisse seadnud elama kohalikud. Elavad telkides ja karavanides. Kohalikke all mõtlen aborigeenid. Nad on teinud enda valitsuse sinna ette. Aborigeeni lipud üles heitnud ning lipuvärvid igalpool.

 

Canberra on nagu poolitatud kaheks ning kõik on ringi kujuliselt. Parlament ning teadusmajad on ühel ringipoolsel osal ning ületades silda on, kus elavad inimesed ning on kaubandus keskused, kohvikud jne.

 

Canberra
Google: http://www.india2australia.com/canberra-australias-capital/

Lisaks külastasime pealinnas QuestaConi, mis on suht samaväärne meie Ahhaa keskusega. Selles oli 8 erinevat tuba, igas toas oli kindel teema: Keemia, loodus jne. Pileti hinnaks oli 23AUD ehk 15Eurot. Lastele oli see kõik väga lõbus, ega nad päris täpselt midagi seal aru ei saanud, peaasi, et midagi huvitavaks toimuks.

Questacon_1

Pärast Canberrat tegime otsuse, et sõidame koju ära, kuna polnud saanud mitu päeva pesemata ning olime ööbinud telgis. Vajasime me mõnusat und ja mõnusat dušši. Jõudsime küll alles pimedas koju, kuid ohutult ja hea oli kodus olla.

Kuid pean ütlema, et see tripp oli üks kõige mõnusamaid trippe, mida oleme üldse ette võtnud. Ei stressi, me ei muretsenud raha pärast, lihtsalt nautisime hetkes olemist ja ümbruskonda.

Fill your life with experiences, not things. Have stories to tell, not stuff to show.

Vabandan, kui see postitus läks liiga pikaks. Tegelt me ka filmisime oma trippi, kuid midagi on jama meie goproga või minu arvutiga. Üritan asja korda saada võimalikult ruttu ning siis panen teile ka meie video üles.

“The most beautiful things are not associated with money; they are memories and moments. If you don’t celebrate those, they can pass you by.”- Alek Wek

Tsauka!